Eile registreerusin ära pikale distantsile. 133km on siis soolas nüüdseks. Oi kui hea tunne on sees. Keha hüppab rõõmust. Umbes nagu kui sees varem põles leek, siis nüüd põlen üleni, leegid on minust väljas.
Ootusärevus on külmavärninaid tekitav.
Samas nii palju nüüd teha. Esiteks rohud ära jätta, et keha saaks normaalsesse olekusse tagasi. Sest ühed rohkud hakkavad vastasel juhul takistama hetkel. Tunnen, kuidas nad hetkel mind maha suruvad.
Trenni peab rohkem tegema, aga ilmad nüüd sellised vihmaga, et ei taha sellise ilmaga sõita. Pole haigusi juurde vaja.
Selline tunne valdab nagu oleks armunud. Või ehk vabalangemine ilma lõputa.
Seoses sellega.
Sellline asi on mulle jumalik. Tahan seda kunagi ära proovida.
Lootust neisse fihmastesse päevadesse =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar