Tuleb alustada vabandusega, Menny, Sinu ees. Ma ei jõua kohe kudiagi blogi kirjutamiseni. Aga hetkel tahan ühe muu asja ära kirjutada, siis üritan ka selle sissekande ära teha.
Enne uinumist teeb alati meie aju huvitavaid keerdkäike.Mõtleme läbi huvitavaid hüpoteese jne. Nii, see on esimene kord kui kirjutan oma elu ühest südmusest, mis oli üks valusamaid põntse mu elus ja mis kõige hullem, siiani veel lahtine teatavatel põhjustel. See oli minu 2 aastat kestnud suhte lõhkiminek. Õigemini ma ei tea mis see oli, sest see asi oli nii segane, kuid mul on ja oli juba ükskõik sel hetkel. Jah, see sündmus, ehk lõi mu rivist välja, kuid see pidigi nii minema, sest mina poleks varsti enam elada suutnud sedaviisi. See oli juba liiga pikalt nii kurnav ja vastik. Põhjuseks mu ex'i otsus mind väga tihkelt nn "üle lasta". Vähemalt olin ma enne juba valmistand end ette. Pole just raske märgata petmist ja nii. Aga tühja see sündmus. Mind hakkas see asi kummitama jälle, kuna jäin mõtlema taas selle üle, et kuidas mina oskan üldse suhtes olla. Ja sel hetkel sain aru, et ilmselt ei oskagi. Minu mõistus on liiga fikseeritud. Ma nimelt pööraksin liigselt tähelepanu oma neiule ja liiga vähe muule vajalikule. Seega ma olen suht leidnud, et ehk ongi mu elu plaanitud üksi elama. Sest arvestades kõike, leian ma , et minu kõrval ei suudaks keegi olla. Pluss see asjaolu, et olen absoluutselt teistsuguse mõttemailmaga kui enamik inimesi ja ma ei karda seda välja näidata, nagu enamus huvitava mõttemaailmaga inimesi.
Huvitavaks teeb asjalood see, et inimese loomalik instinkt on leida endale kaaslanna. See on ürgne vajadus. Vajadus kellegi järele, kes mõistab Sind ka siis kui Sa ise enam ei mõista. Isegi mina olen selle küüsis oma erilise mõttemaailmaga. Olen küll õppinud kontrollima aja jooksul tundeid, vajadusi ja soove, kuid kahjuks säilib alati midagi ka mu ürgsest osast. Millele pean liitma ka oma veevalajahinge. Ma võitlen alati oma õiguste ja põhimõtete eest, olenemata hinnast. Mis tuletabki meelde, et mul on taas vaja teha visiit ja saada kätte see, mis on minu.
Ilmselt nüüd tekkis küsimus tunnete ja soovide juhtimise kohta. Põhjus on lihtne, kasvasin liiga kiirelt suureks. Või lihtsalt eluolud on seda nõudnud. Ja seetõttu peituvad kõik tegemata hullused veel minu sees ja ma käitungi äärmiselt erinevalt tavalisest/normaalsest inimesest. Vastuolud mu hinges takistavad elada nii nagu on soovid.
SEGANE! (Onju selline teie peas põlev tuluke?)
Igastahes, eks igaüks teeb omad järeldused.
