Tervitused teispoolsusest kuhu mu väike kirjatüki blogi aegajalt satub.
Mina üritan kirjutada ma ei tea millest aegajalt.
Üldiselt ma enda elust ei kirjuta. Leian, et see pole oluline mu blogi seisukohalt.
Pigem üritasin/üritan hoida seda kui arvamusblogi.
Või raamatublogi.
Aga eks sekka ilmub ka muud.
Kahjuks pole ma siiani suutnud siia lisada juttu AK47 raamatu kohta. Pean tunnistama, et see raamat oli päris hea. Kahjuks jah, ma ei suuda end sundida või mul pole himu kirjutada selle raamatu kokkuvõtet siia . Ilmselt pole enam seda tuhinat nagu varem, et võtan kätte ja kirjutan. Pigem on see, et ma olen rohkem paberile kirjutama harjunud. Paberiga on hea see, et põletad selle ära ja kogu see on kadunud, mis sinna talletatud oli. Eks mõne kirjatükiga ongi nii parem. Minevik jääb siis minevikku, aga blogid ei kustu.
Ütleme siis nii, et juhul kui tuhin tuleb, siis ma kirjutan siia ka. Kuigi kahtlen, et mul niipea aega tekib.
Aga kes iganes seda loeb, võiks ka teada anda, siis oskan ehk rohkem end sundida või tekib himu kirjutada enam.
Seniks, lumerohkeid hommikuid.
