A Little story about: Hey, Mr. Right!

Kaua valminud tekst..
aga siin see on.. 


* * *


Läheme ajas nüüd natuke tagasi...

No ütleme siis täpse kuupäeva kohe... ;)

06.05.2010 

Ilmselt paljudele oli see täiesti tavaline päev.. üksluine, nagu kõik teised päevad...

Jah, ka minu jaoks oli see selline..seniks kuni juhtus niii...

...

"Mina olen Evelin. :)
meeldiv tutvuda. :D"

***
"Tere Evelin. :)
Mina olen Raivo.
Meeldiv tuttavaks saada. =)"

.......

Võin öelda, et midagi muutus minu seni kestnud üksluises päevas.

Ei oskagi kohe seletada.. nagu oleks sügavast pikast lõpmatust unest ülesse ärganud..midagi kohe muutus.

Me rääkisime ikka päris tihedalt, iga päev, terve päeva..

Imelikul kombel ma usaldasin Teda kohe.. rääkisin asjadest, mida isegi mu kõige lähedasemad ei tea..

Mnjah.. koos usaldamisega tuli aja jooksul muidugi ka kiindumine.. aina rohkem ja rohkem... 

Ma ei suutnud lihtsalt seda takistada.. 

Ma kartsin loomulikult.. ja ma ei teinud sellest juttugi alguses.. see oli halb idee, kuna suutsin veel rohkem Temasse kiinduda.. no olin ikka täitsa sees... :D et ise ka ei usu..

No siis ma ikka üks vestlus mainisin nii ümber nurga...

"Nii naeruväärselt raske on öelda, et Sa meeldid mulle."

Jah.. siis ma tundsin, et ma ikka tegin megasuure vea, et välja ütlesin.. Sest ma teadsin, et sellest nüüd muutub midagi..Arvasin et, Okei.. nüüd siis on kõik.. mina olen võimalusest ilma jäänud..

Aga nii ei juhtunudki.. me rääkisime ikkka edasi.. samamoodi nagu varem.

Tuli siis aeg, mis saime Esimest korda kokku.. 

18.06.2010- Tartu :)

Oeh.. seda ei unusta kunagi...

Enne Temaga kokku saamist sain ka ühe kauaaegse sõbrantsiga kokku.. polnud ammu näinud janii ;) . 

Niih.. 

Kui siis sõbrantsiga sai koos veedetud aeg läbi, oli aeg selleks, et ma ootaks Teda bussijaamas.. 

ootasin...vaatasin igat noormeest küsiva pilguga.. Kas see võib olla Raivo? ...Aga see? ..

Ükshetk märkasin ühte Väga nägusat, pintsakus noormeest. Miski mu sees ütles: Vot see on Tema, Tema on Raivo.. 

Pärast meenutades just seda hetke omaette, ajab ikka itsitama küll , kuidas ma võisin teda suurte silmade ja karp lahti vahtida , ilma et ma seda ise oleks täheldanud:D . 

Jah.. ma unustasin Teda hoiatada, et võin kohe nö. kaela sadada ja natuke kalli-kalli teha :D . 

Aga näis, et ta väga ehmatanud ei olnud sellest..vist.. ;)

Sain isegi ilusa kollase roosi :) . 

Ma arvan, et ma ei hakka üksikasjaliselt sellest kohtumisest siia kirjutama.. läheks ikka vääääga pikaks.. 

Aga jah.. arvata ju võis, et pärast seda kohtumist, olin ju veel rohkem Temast sisse võetud..

Jõudis kätte järgmine seik.. 

Ta tuli mulle külla.. rattaga sõitis ca. 135km. mina muidugi olin ülimalt närvis, ja näppisin koguaeg telefoni, oootasin kannnatamatult kõne.. 

Lõpuks see tuli.. lõpuks Ta jõudis kohale.. õnneks.

Ta otsustas, et telgib metsas.. okei..

Noh.. rattasõidu sain selgeks.. :)

"VAATA RAIVOO, MA SÕIDAN!!" 

"KOLKS, PRAUHH" ja maha ma kukksin :D 

ups. :D

No mis teha kui külgetõmbejõud oli niii suur ;) . 

Aga ei, Ta jäi terveks :) , vähemalt nii näis. 

Endast ma parem ei räägi.. ;D 

Kui sain sõidu selgeks.. otsustas Ta, et sõidab siis edasi, ja koju. 

Jah, ma olin kurb.. ja samuti hakkas vaikselt ka lootuseleek Teda endale saada.. kustuma..

19.07.2010- Põltsamaa

Külastasin Raivot. Olin Tema juures siis veidikene aega . . 

Kummitama jäi kogu selle aja muidugi see, et meid tembeldati Kohe paariks.. 

Nii minu pere poolt, kui ka Tema.. 

See tekitas veidi tuska küll..

Teada on, et ma kardan äikest.. no kohe jubedalt.. 

pikk jutt, miks nii on.. need kes teavad, sis teavad..

Üks õhtu oli nagu tellitud, üks äikesetorm siis.. vist võib öelda.. 

Tegin oma parima, et üritada uinuda.. aga tulutult.. 

Läksin siis Tema juurde.. 

*Täpsustus; mina olin teisel korrusel, Tema oli esimesel*

Jah.. ma ei oskagi nagu seda sõnadesse panna, kuidas ma Tema kaisus end tundsin, esimest korda.

Lasin natukeseks silma looja, aga siis ärkasin üsna varsti ülesse ja siiski läksin teisele korrusele tagasi. 

Ohjah.. 

Kartus suurenes Teda üleüldse ära kaotada. 

Selleks ajaks põles see lootuse leek ikka vääga väikselt.. peaaegu oli kustunud.. 

Augustikuuks oli see lootuse leek kadunud.. 

Ma ei lootnud midagi.. 

Enne, kui ma Talle külla läksin, ütles Ta mulle, et Ta ei ole veel valmis alustama uut suhet. 

Mina aksepteerisin seda. 

Seega lootus kadus.. 

Mõtlesin ikka positiivselt.. "Mul on vähemalt olemas inimene, keda võin usaldada.."

Vahepeal oli vist väike vahe sees, kui me ei rääkinud.. 

Suvi hakkas peaaegu, et läbi saama.. 

Siis miski mu sees sundis mind veeelkord Tema juurde külla minema.. mõtlesin, et noh.. võiks ju siis kah.. 

Kuna Ta oli Tallinnas, siis saime juba seal kokku.. sõitsime siis alguses Aegviitu, olime Tema õe juures.. järgmine päev sõitsime Põltsamaale. Tema juurde.

Jah, ilmselt oli midagi muutunud, kohe oli aru saada..

Ta ütles, et nüüd on hakanud Tema minusse kiinduma.. 

Ma ei oskagi selle kohta midagi kosta..

Suprise?! võimis?

Jaah.. igastahes.. 

Põltsamaal siis vist läks Talle väikestviisi kõditamisepisik sisse.. 

Oiii jah.. mind kõditati nii, nagu mitte kunagi varem keegi pole kõditanud :D . 

Ma mõtlesin, et mis nüüd toimub???

Eijah.. ulme oli :D . 

Midagi uut juhtus.. 

Magasime ühes toas, aga mitte ühes voodis loomulikult.. 

Aaa..ei.. üks hommik poeti kaissu :) .  

KÕIK muutus siis ühel hommikul, kui Ta oli minu kaisus.. 

Ja ütles need maagilised kolm sõna, esimest korda..

"Sest Ma Armastan Sind"

Jah.. ma ei kujutagi ette, mis nägu mul peas võis olla sel hetkel.. 

Mõtlesin nüüd, et kas see on päriselt või unenägu??

Aga oli päriselt.. 

23.08.2010 on seee maagiline kuupäev, kui algas uus peatükk..

Punastasin nagu väike tüdruk, kui oli meie Esimene Suudlus.. :$

Peale seda, ma olin nagu seitsmendas taevas.. 

Ma olin kõige õnnnelikum neiu. 

Ma olen seda siiani! ;)

Sellest on nüüd möödas 2,5 aastat. 

Aeg lendab.. 

Me oleme sellaja jooksul juba niii palju läbi elanud..  uskumatu lausa.. 

Ta on minu Teine pool.. 

Ma ei kujutaks ausaltöeldes ilma Temata enam enda elu ette.. 

Kui Teda juhuslikult minu lähedal ei ole, tunnen kohe, et midagi väga olulist on puudu..

Aga Ta on Alati ja Igaveseks minu südames ja hinges.

Jah, meil on tülisi, on aegu, mil oleme solvunud, pahased üksteise peale.. aga me alati lepime ära..

Aga millistel paaridel tülisid ja konflikte ei ole?

Jah.. ta ajab mul vahel harja punaseks (pigem põhjus selles, et ma olen nö. lühikese 'süütenööriga'), aga peale pikka arutelu iseendaga pean tõdema;  Ma ei suuda ilma Temata olla.. 

*
Ma tean, et minuga on vahest täiesti võimatu koos olla.. ja ma virisen ja vingun, aga siiski Ta on minuga koos..

*

Ma Armastan Raivot sellisena nagu Ta on; oma heade ja veadega!

Tema on minu jaoks see Härra Õige. 

Tema on minu jaoks täiuslik. 

Mitte keegi pole enne minust nii palju hoolinud , kui Tema seda teeb. 

Mitte keegi pole enne mind nii palju aidanud, kui Tema.

Mitte keegi pole enne mind nii palju toetanud, kui Tema.

Vahest hakkab lausa häbi.. et mina ei suuda Teda nii palju aidata..toetada...

Ta on Alati minujaoks olemas!

Ma tänan Sind, Kallis , Kõige eest!

Tänu Sinule olen ma veel olemas.

MA ARMASTAN SIND, RAIVO !

Ma armastan Sind oma elupäevade lõpuni, niikaua, kuni ma hingan. 

Aitähh Kallis, et olemas oled!

Kõigile on alati keegi

Kogu oma õnnetu jutu juures olen ära unustanud midagi tähtsat.
Oma elukaaslase, armastatu. Tema abita poleks mind enam ammu sellisena nagu ma olen.
Ma oleksin vaikselt kuid kindlalt liikunud halvema elustiili poole.

Just tänu temale üritan ma anda endast kõik. Aga sageli on ka sellest vähe.

Ma pean tänama õnne, et Ta on olemas, hoidmas mind kui seda on vaja.


Minu jaoks on Tema on ideaalne. Kuigi aegajalt ajab ta mind hulluks, aga see ongi ehk vajalik.
Eks see olegi nii, et kui leiame enda teise poole, ajavad mõned omadused vihale, mõned omadused on aga sellised, ilma milleta ei kujuta me enda elukaaslast.

Kõik algas nii tormiliselt. Või ehk pole tormiliselt õige sõna?
Kõik algas jalgrattast.
130km lahutas meid tol ajal. Ja mina otsustasin minna külla jalgrattaga. Segane, eks?
Aga ma jõudsin kohale. 7 tundi kulus sõiduks, või umbes sinnakanti. Väljas oli +28 kraadi.

Olin kõigest sõber, kes otsustas õpetada ühele erakordsele neiule rattasõidu selgeks.
Aga kui ma olin juba 3 päeva telkinud metsas ja iga päev sõitmist õpetanud, teadsin, et nii see ei jää. Sellest tuleb midagi enamat. Ja mina kartsin seda. Olid ju eelnevad armid, mis veel veritsesid. Ja siis ma varjasin kõike. Ei lubanud endale vabadust öelda Talle, mida hakkasin tundma.
Enne lahkumist sain teada, et Tema tunneb sama. Ja et ka tema kardab.
Oma argpükslusest tingituna ei julgenud ma siiski tunnistada Talle, mis minu sees toimub.
Olen terve elu ju üksi hakkama saanud. Nii, ma sealt tookord lahkusin, hinges hunnik küsimusi. Ja neiu kes oli võitnud igaveseks koha minu hinges, südames ja peas. Sel hetkel lubasin, et kui enda elus muud ei saavuta, toetan Teda. Nii kuis oskan. (Võibolla pole ma seda ehk nii hästi teinud, kui peaksin.)


Aeg möödus, me suhtlesime ikka rohkem ja rohkem.
Ta käis mul külas.


Imelik on meenutada seda kõike nüüd.
Kui loll võib üks mees olla.


Igastahes, 23 august on see päev, mida ma ei unusta.
Esimene suudlus.
Need tunneteavaldused.
Kuidas saaks see meelest minna?


Ja nüüdseks on möödas juba 2,5 aastat.


Ma ei oska eales seletada, kuidas on Tema mind aidanud.
Kuidas mind toetanud, kui ma seda vajanud olen.

Tänan Sind kallis Evelin.

Selgituseks iseendale

Ma olen väsinud.
Kohe eriti väsinud.
Ma ei saa aru miks.
Hommikul end voodist välja ajades on vahel tunne, et kohe kukun pikali taas.
Ja vahel vajungi tagasi.
Kuskile on kadunud see kuklas torkiv nõel, mis mind varem sundis ja sundis, ikka edasi ja edasi.

See sama nõelake, mis 2010 saatis mu Tartu Rattarallile, püüdma minule võimatut. Läbida 130km vaid enda jõul. Usaldades mu jalgu ja põlvi, mida tituleeritakse arstide poolt haigeteks. Ja seda nad on. Aina enam tunnen seda.
Tulevad meelde ajad kui valuvaigisti oli igapäevane söök. Jah, sain teha, mis soovisin, ilma valuta, kuid tagajärg lõpuks on suurem valu.

Kõik vaatavad minu valitud erialale, et kas Sa midagi rohkem kergemat ei tahtnud valida. Midagi, kus ei peaks jalgel olles töötama, kus ei pea raskusi tõstma. Võibolla ma oleks pidanud seda tegema. Aga ma tahtsin just seda. Ma ei saa siiani aru miks. Midagi autode juures on sellist, mis paneb mu keskenduma rohkem. Nüüd võiks ju öelda, et filmis Fast and Furious oli ka selline tegelane. Tema saatus ei olnud roosiline.
Ütlen ausalt, mulle meeldiv nokitseda enda auto kallal. Kahju, et mul pole vahendeid, et seda teha nii palju, kui sooviksin.



Jätkub ...