Igastahes, tervitusi siitpoolt helesiniseid pilvi. Või on seee hoopis CO2, mis mu pea on ringi käima ajanud ja rohelisi mehikesi nägema sundinud?
Igastahes, ma olen arusaamatult kaua rahva häält eiranud ja siia mitte midagi kirjutanud. Kus on kord? Kus on õigus? Kus on sõnavabadus? Siin ta ongi, kössitab vaikselt nurgas ja ei julge iitsatadagi, sest Rohelised mehikesed on oma vasaratega tambivad surnuks iga sõna, mis vähegi neile ei meeldi. Et asi ikka selge kui seebivesi oleks ütleme, et jutt siis Keskkomparteist ehk Keskerakonnast. Ma ei imestaks, kui isegi minu blogikeses olev tekst varsti tsensuuritakse ja mind vangikongi visatakse.
Tegelikult ilmselt nii ikka ei lähe, ma loodan vähemalt. :)
Isegi Agu Sihvka alustas oma jutustusi päris algusest, seega pean seda ka mina tegema. Nagu teate oli viimane post 31 aug. Järgmisel päeval algas taas kõigi haridust nõudvate noorte lust ja lillepidu, KOOL. Seadsin minagi oma sammud tundmatusse. Kuna täiesti tavalisel KHK moodusel ei olnud mina leidnud kuhu ma selles vanas mõisahoones minama peaksin, siis astusin sisse peauksest ja otsisin endast targemaid. Hetkejuhul siis seina, kus seisaks minu nimi, kuldsete ääristega ja punase värviga. Pettumisega avastasin, et taaskord oli mu nimi kõigest valgele paberile ja musta tindiga trükitud. Egas midagi, ei teata milline toredus ma kõigile koolidele olen :D
tavlil olev kiri andis mõista, et tuleb liikuda üles, 3-dale korrusele ja leida klass. Mingi number see oli ja igastahes korraliku koolipoisina seisin seal ja ootasin siis kamraade.
Esimene kiire pilk teistest uksetaga ootavatest bemmivendadest oli ennatlik. kuigi algul tundus, et ega palju ei muutu seoses vanusega ja kooliga. Ikka ja jälle satun kokku inimestega, kellel pole mõttes muud kui kuidas oma (meeselund) mõne autoga suurendada. Õnneks selgus, et polegi hullu, lisaks kõigele tegi ka väga väike osa neist suitsu, mis taaskord andis lootust, et asi edeneb oodatust paremini.
Klassis istudes ja ülejäänusi oodates taidles ühel hetkel sisse üks noormees, kes valis istumiskohaks laua minu selja taga. Mehe nimeks siis Mario ja tuli Tartust. Ohoo, endisest kodukesest :D Noh, ega esimesel korral ei jõudnudki. Saabus õpetaja Urve.. Noh, midagi väga drastilist ma teada ei saanudki, tehti kiire ülevaade ja uuriti kes kohal. Sai isegi korra tarka inimest mängitud ja ühe esimese nime peale nimekirjas öeldud, et seda meest ei tulegi :D Aga kõik see oli nii mööduv nähtus, et nüüdseks, kuu hiljem, on see suht ununenud.
Rohkem on meeles see, kudias ootasime esimesse tundi. Ühika ette tekkis üks ring, kes siis sai lähemalt tutvust tehtud ja elulugusi vestetud. Tuli välja, et täitsa mõnus ja meeldiv seltskond on kokku juhtunud ja koostöö ning seltsielu ei saa igavad olema. :)
Teades minu omadusi koolis käia kartsin, et asi saab igav olema, mis tähendab palju puudutud tunde, kuid ei. Õppekorraldus on selline, et 45 min tundi, siis 5 min pausi ja siis uuesti 45 min tundi, kokku on see 1 tund. :) Lisaks pole tunnid igav kuulamine ja märkmete tegemine, vaid elavad arutelud ja huvitavad jutustused.
Mul on kuri kalhtlus, et kõike ei suuda ma sõnadega üles tähendada, aga ma üritan anda piisavalt ülevaatliku jutustuse oma toredatest juhtumitest ja koolitööst :)
noh, kaaslased on mõnusad, kuid ma kardan, et siia ei suuda ma kõike ära mahutada. Nii ammu pole kirjutanud, et kirjakäsi on pisut nõder ja vajab soojendust. :) Järgmisel korral üritan kaaslastega seonduvaid teemasi rohkem kirjutada.
Mõned värvikamad tunnid.
Füüsika. Oi, üks kõige muhedamaid tunde, mis mul olnud on. Juba hommikul tundi minek oli erutav. (Mite imelikus mõttes muidugi, lihtsalt) Õpetaja ei pea oskama vaid valemeid ja konspekte anda vaid kuidagi ka päriseluga seostama erinevaid tegevusi, valemeid ja lahendeid. Eriti see õpetaja. Ma pole vist varem üheski tunnis naernud ja nõnda vabalt end tundnud kui selles tunnis. Õppimine oli lausa õnn. Kahjuks on nüüdseks see õppeaine läbi saanud. Mainin igaks juhuks, et tegemist oli pneumaatikaga. Mitte päris otseselt füüsika nagu põhi- ja keskkoolis.
Mootori algõpe või lihtsalt mootor. See tund on nõnda elav arutelu, et lausa sõõm on seal käija, kuigi jah, omajagu tuleb meelde jätta, siis kõik see meeldiv õhkkond toob tagasi soovi õppida, mitte nagu Tartus, kus tund oli needus, millest tuli kiirelt pääseda.
Kuigi tartus olid tunnid sageli vaid 1 või 2-ni ja siin on tunnid kella 15.45-ni ja hommikuti ärkan kell 6 siis kooliskäimine on meeldiv ja mõnus tegevus.
Mis siis veel siia võiks kiirelt lisada?
Muidugi see, et hämmastaval kombel suudeti mind nii ära võluda, et polegi enam vaba mees vabal maal vaid ketikutsu. Aga see on hea, lausa vapustavalt hea. Ma pole olnud nii rõõmus kui olen koos temaga. Minu, Evelin, kallike on niivõrd hea, et nüüd võin viimaks mõelda täie tõsidusega, et millega keegi minusugune teenis ära ingli puudutuse.
Ja kes kahtleb selles, et ma pole Evelinile truu võib oma suu kinni õmmelda. Ma pole kunagi petnud kedagi. Õigemini, keda mul petta oligi, kui ma pole kellegiga koos olnud ligi 8kuud. Minu meeldiv ex lõhkus kõik selles, mis mina olin, aga see oli mõnes mõttes hea, sest Evelin võitis sellest parema minu. Julgema, suhtlusaltima, rõõmsama ja mis kõige tähtsam tugevama.
Oh jummel, hetkel kõik. Nüüd tuleb võtta üks klaas veini ja telekat veidi tjüünida.
Lisame siis, et see post läheb Välgupoistele. (Kokukast kirjutan hiljem)
Eriline pühendus Evelinile, lootuskiirele ka tumedamail hetkedel.
________________
"The public is wonderfully tolerant. It forgives everything except genius."
Oscar Wilde
