Tervitused.
Juhtusin taas kirjakasti taha.
Hoiatan juba ette, see on rohkem kurva alatooniga postitus.
Jäin nimelt mõtlema. Jah, ehk mõtlen vahest liiga palju.
Nimelt on igal ühel meist oma arvamus teatud asjade kohta, olgu selleks muusika, mängud, arvutid, autod, naised või mis iganes. Kõike me võrdleme üksteisega. Kui keegi ei sobi meie etteantud malli, on ta koheselt imelik.
Võtan näiteks enda. Ma olen siiani leidnud vähesel määral inimesi kelle mõistes olen ma siiski normaalne. Või peaksin ütlema, et nemad aksepteerivad mind sellisena nagu olen.
Enamus peab mind imelikuks ainuüksi selle järgi, mis muusikat mina kuulan. Muust ma ei räägigi. Ilmselt isegi mu käitumine õhkab juba imelikkust, mis peletab enamuse eemale.
Samas, on see ehk heagi. Hoiab paljud eemal, keda enda lähedale ma ei soovi.
Muidugi võib see mujal kahjuks tulla, kus takistab mul saada häid pakkumisi. Olgu see siis tööga või hobidega seotud.
Kõik on subjektiivne.
