Ma olen väsinud.
Kohe eriti väsinud.
Ma ei saa aru miks.
Hommikul end voodist välja ajades on vahel tunne, et kohe kukun pikali taas.
Ja vahel vajungi tagasi.
Kuskile on kadunud see kuklas torkiv nõel, mis mind varem sundis ja sundis, ikka edasi ja edasi.
See sama nõelake, mis 2010 saatis mu Tartu Rattarallile, püüdma minule võimatut. Läbida 130km vaid enda jõul. Usaldades mu jalgu ja põlvi, mida tituleeritakse arstide poolt haigeteks. Ja seda nad on. Aina enam tunnen seda.
Tulevad meelde ajad kui valuvaigisti oli igapäevane söök. Jah, sain teha, mis soovisin, ilma valuta, kuid tagajärg lõpuks on suurem valu.
Kõik vaatavad minu valitud erialale, et kas Sa midagi rohkem kergemat ei tahtnud valida. Midagi, kus ei peaks jalgel olles töötama, kus ei pea raskusi tõstma. Võibolla ma oleks pidanud seda tegema. Aga ma tahtsin just seda. Ma ei saa siiani aru miks. Midagi autode juures on sellist, mis paneb mu keskenduma rohkem. Nüüd võiks ju öelda, et filmis Fast and Furious oli ka selline tegelane. Tema saatus ei olnud roosiline.
Ütlen ausalt, mulle meeldiv nokitseda enda auto kallal. Kahju, et mul pole vahendeid, et seda teha nii palju, kui sooviksin.
Jätkub ...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar