Kogu oma õnnetu jutu juures olen ära unustanud midagi tähtsat.
Oma elukaaslase, armastatu. Tema abita poleks mind enam ammu sellisena nagu ma olen.
Ma oleksin vaikselt kuid kindlalt liikunud halvema elustiili poole.
Just tänu temale üritan ma anda endast kõik. Aga sageli on ka sellest vähe.
Ma pean tänama õnne, et Ta on olemas, hoidmas mind kui seda on vaja.
Minu jaoks on Tema on ideaalne. Kuigi aegajalt ajab ta mind hulluks, aga see ongi ehk vajalik.
Eks see olegi nii, et kui leiame enda teise poole, ajavad mõned omadused vihale, mõned omadused on aga sellised, ilma milleta ei kujuta me enda elukaaslast.
Kõik algas nii tormiliselt. Või ehk pole tormiliselt õige sõna?
Kõik algas jalgrattast.
130km lahutas meid tol ajal. Ja mina otsustasin minna külla jalgrattaga. Segane, eks?
Aga ma jõudsin kohale. 7 tundi kulus sõiduks, või umbes sinnakanti. Väljas oli +28 kraadi.
Olin kõigest sõber, kes otsustas õpetada ühele erakordsele neiule rattasõidu selgeks.
Aga kui ma olin juba 3 päeva telkinud metsas ja iga päev sõitmist õpetanud, teadsin, et nii see ei jää. Sellest tuleb midagi enamat. Ja mina kartsin seda. Olid ju eelnevad armid, mis veel veritsesid. Ja siis ma varjasin kõike. Ei lubanud endale vabadust öelda Talle, mida hakkasin tundma.
Enne lahkumist sain teada, et Tema tunneb sama. Ja et ka tema kardab.
Oma argpükslusest tingituna ei julgenud ma siiski tunnistada Talle, mis minu sees toimub.
Olen terve elu ju üksi hakkama saanud. Nii, ma sealt tookord lahkusin, hinges hunnik küsimusi. Ja neiu kes oli võitnud igaveseks koha minu hinges, südames ja peas. Sel hetkel lubasin, et kui enda elus muud ei saavuta, toetan Teda. Nii kuis oskan. (Võibolla pole ma seda ehk nii hästi teinud, kui peaksin.)
Aeg möödus, me suhtlesime ikka rohkem ja rohkem.
Ta käis mul külas.
Imelik on meenutada seda kõike nüüd.
Kui loll võib üks mees olla.
Igastahes, 23 august on see päev, mida ma ei unusta.
Esimene suudlus.
Need tunneteavaldused.
Kuidas saaks see meelest minna?
Ja nüüdseks on möödas juba 2,5 aastat.
Ma ei oska eales seletada, kuidas on Tema mind aidanud.
Kuidas mind toetanud, kui ma seda vajanud olen.
Tänan Sind kallis Evelin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar